Aegna kivid ja kivistised

Aegnal ja selle ümbruses leidub arvukalt rändrahne. Samas on neist vaid 24 kaitsealused. Neist üks, Eeriku- ehk Maiekivi asub Eerikneeme kaldaäärsel, ülejäänud aga Lemmiku kaela alguses.

170 m põhja-lõuna ning 140 m ida-lääne suunalisel alal olevad 23 kaitsealust rahnu ja kümmekond väiksemat moodustavad suurima tiheasetusega kivikülvi Eestis.Paljudel rahnudel, nagu näiteks Sihikivil, Kultusekivil, Mälestuskivil, on oma lugu. Mõned Aegna rahnud purustati Peeter Suure Merekindluse rajamise algusaastatel. Neilgi on oma lugu. Näiteks läänerannas, Sitakari kaldaäärsel olnud 4 m kõrgune Punakivi jäi ette 1914. aastal lähedusse rajatud ajutise patarei nr. 14 laskesektorile. Enne seda oli kivi kaluritele meremärgiks. Punakivi nimi tulenes rabakivi punakast värvusest. Mis aga Sitakarisse puutub, siis see nimi seostub 1870ndatel Järv(e)soo kuivendamiseks kaevatud Vanaoja kraavi kaudu samas merre suubunud pruunika sooveega.

Märksa vähem on seni räägitud Aegnal, peamiselt lõnuakaldalt leiduvatest kivististest. Ursula Toomi sõnul on need fossiilid peajalgsed hõimkonnast Mollusca ja klassist Cephalopoda. Need loomad olid oma eluajal toitumisahela tipus, teisisõnu vabalt ujuvad kiskjad. Koda oli neil sirge või keerdunud ning nad võisid kasvada kuni 10 m pikkuseks. Eestipäraselt kutsutakse neid kivistisi tsefalopoodideks. Meie Ordiviitsiumi aegsetes (vastab ajavahemikule 488-443 miljonit aastat tagasi) lubjakivides on nende leiud Põhja-Eesti pankrannikul ja saartel suhteliselt sagedased. Tänapäevaks on peaaegu kõik tsefalopoodid välja surnud. Nende viimaseid esindajaid kutsutakse elavateks fossiilideks, millest tuntuim liik on Nautilus pompilius.