Aegna kivid ja kivistised

Aegnal ja selle ümbruses leidub arvukalt rändrahne. Samas on neist vaid 24 kaitsealused. Neist üks, Eeriku- ehk Maiekivi asub Eerikneeme kaldaäärsel, ülejäänud aga Lemmiku kaela alguses.

170 m põhja-lõuna ning 140 m ida-lääne suunalisel alal olevad 23 kaitsealust rahnu ja kümmekond väiksemat moodustavad suurima tiheasetusega kivikülvi Eestis.Paljudel rahnudel, nagu näiteks Sihikivil, Kultusekivil, Mälestuskivil, on oma lugu.

Mitmed Aegna rahnud, nagu näiteks mereseiret seganud kivid Lemmiku nina otsal ühes Katlakiviga, purustati Peeter Suure Merekindluse rajamise algusaastatel. Kas Katlakivi kumises koputamisel või meenutas katelt, seda Peeter Mei poolt 1932ndal koostatud Aegna ajalooülevaade paraku ei kajasta. Niisamuti jäi Sitakari kaldaäärne Punakivi läänerannas ette 1914ndal lähedusse rajatud patarei nr. 14 laskesektorile. Kui kaluritele meremärgiks olnud ligi 4 m kõrguse Punakivi nimi tulenes rabakivi punakast värvusest, siis Sitakari seostub 1870ndatel Järv(e)soo kuivendamiseks kaevatud Vanaoja kraavi kaudu samas merre suubunud pruunika sooveega.

Huvipakkuvad on ka Aegnalt, peamiselt lõnuakaldalt leiduvad kivistised. Ursula Toomi sõnul on need fossiilid peajalgsed hõimkonnast Mollusca ja klassist Cephalopoda. Need loomad olid oma eluajal toitumisahela tipus, teisisõnu vabalt ujuvad kiskjad. Koda oli neil sirge või keerdunud ning nad võisid kasvada kuni 10 m pikkuseks. Eestipäraselt kutsutakse neid kivistisi tsefalopoodideks. Meie Ordiviitsiumi aegsetes (vastab ajavahemikule 488-443 miljonit aastat tagasi) lubjakivides on nende leiud Põhja-Eesti pankrannikul ja saartel suhteliselt sagedased. Tänapäevaks on peaaegu kõik tsefalopoodid välja surnud. Nende viimaseid esindajaid kutsutakse elavateks fossiilideks, millest tuntuim liik on Nautilus pompilius.