Aegna kivid ja kivistised

Aegnal ja selle ümbruses leidub arvukalt rändrahne. Samas on neist vaid 24 kaitsealused. Neist üks, Eeriku- ehk Maiekivi asub Eerikneeme kaldaäärsel, ülejäänud aga Lemmiku kaela alguses.

170 m põhja-lõuna ning 140 m ida-lääne suunalisel alal olevad 23 kaitsealust rahnu ja kümmekond väiksemat moodustavad suurima tiheasetusega kivikülvi Eestis.Paljudel rahnudel on oma lugu.

Mitmed mereseiret seganud rahnud, sealhulgas Katlakivi Lemmiku nina otsal, purustati Peeter Suure Merekindluse rajamise algusaastatel 1914-1917. Seda teadmata panustas Heino Gustavson tervele Katlakivile, paigutades rahnu ühes väljamõeldud Katlakivi sääre kohanimega tegelikust asukohast sadakond meetrit eemale. Gustavson kirjutab (1998. Aegna, lk 21): „Juba eespool on olnud juttu mõnest suuremast kivist, aga see pole veel kõik. Alustagem jälle Lemmiku kaugemast otsast ehk Lemmiku ninast, kus merre sirutub ahtake Katlakivi säär. Õigemini on Katlakivi ise Külalahe rannas. Võtke kepp tugevasti kätte ja koputage sinna vastu. Räägitakse, et kohe olevat kuulda kummalist kuminat!“.  Kas kivi ka tegelikult koputamisel kumises või meenutas kujult katelt, see Peeter Mei 1932ndal valminud Aegna ajalooülevaatest, kus juttu Katlakivi lõhkumisest, ei selgu.

Niisamuti purustati merekindluse rajamise käigus põhjaranna Nõiakivid ja Sitakari kaldaäärne 4m kõrgune Punakivi läänerannas. Viimane jäi ette samasse 1914ndal rajatud (ajutise) patarei nr 14 vaatlus- ja laskesektorile. Lähestikku paiknevate kaldaäärsete Nõiakivide nimi võis tuleneda kividevahelistest iseäralikest tuulekeeristest. Punakivi nimi tuletus rabakivi enda värvusest ning Sitakari seostub 1870ndatel Järv(e)soo kuivendamiseks kaevatud kraavi kaudu samas merre suubunud pruunika veega. 

Huvipakkuvad on ka Aegnalt, peamiselt lõnuakaldalt leiduvad kivistised. Ursula Toomi sõnul on need fossiilid peajalgsed hõimkonnast Mollusca ja klassist Cephalopoda. Need loomad olid oma eluajal toitumisahela tipus, teisisõnu vabalt ujuvad kiskjad. Koda oli neil sirge või keerdunud ning nad võisid kasvada kuni 10 m pikkuseks. Eestipäraselt kutsutakse neid kivistisi tsefalopoodideks. Meie Ordiviitsiumi aegsetes (vastab ajavahemikule 488-443 miljonit aastat tagasi) lubjakivides on nende leiud Põhja-Eesti pankrannikul ja saartel suhteliselt sagedased. Tänapäevaks on peaaegu kõik tsefalopoodid välja surnud. Nende viimaseid esindajaid kutsutakse elavateks fossiilideks, millest tuntuim liik on Nautilus pompilius.