Ajaloo radadel

1912. aastal, kui Tallinn muudeti tsaar Nikolai II käsul Balti sõjalaevastiku baasiks, saadeti Aegnal asuvate Viimsi mõisa renditalude elanikud mandrile. 1914 alustati Aegnal ulatuslike Peeter Suure Merekindluse kaitserajatiste ehitustöödega, millest võimsaim ja tuntum on 12-tolline patarei. 13. novembril 1918 alustas vastloodud Eesti Vabariik Aegna rannakaitse ülevõtmist, hilisemalt aga enamlaste õhitud purustuste likvideerimisega, täiendavate kaitserajatiste ja infrastruktuuri ehitustöödega. Selle tulemusena on tänasel Aegnal 20 toonase rannakaitsepatareiga seotud kaitsealust objekti.

Ent saarel asuvaid arvukate kaitserajatiste endi kaitsmiseks, eelkõige vaenlaste ründelennukite eest, tehti suuri jõupingutusi ka toona. Nende vastu võeti tarvitusele õhukaitse suurtükid ja kuulipildujad. Kuid neist oli lendava sihtmärgi pideva suunamuutuse tõttu vähe kasu. Vaevalt saadi relv lennuki suunas välja sihtida, kui see oli juba mitusada meetrit oma senisest asukohast eemaldunud. Seetõttu oli tabamuse protsent väga väike. Statistika andmetel kulus ühe lennuki alla tulistamiseks kuni 16 000 mürsku.

Maailmasõja käigus leiutati küll ka uusi tulejuhtimisseadmeid, mis andsid paremaid tulemusi, kuid siiski mitte rahuldavaid. Sõja lõpul kulus ühe lennuki allatulistamiseks ikkagi keskmiselt 400 mürsku.

Olulised muutused Eesti õhutõrje arengusse tõi “Eesti Edison” Karl Papello (pildil). Hüüdnime “Eesti Edison” andsid 02.07.1980. aastal Viljandimaal sündinud andekale insenerile sõjaeelsed Eesti ajalehed. See ei olnud ülepingutatud austusavaldus, sest erinevalt tänini olematust “Eesti Nokiast” leiutas Papello elektriseadmeid, mis olid oma aja absoluutses esirinnas.

Juba nooruses inseneriandega silma paistnud mehe esimene kaitseväe tarvis ehitatud aparaat oli 1924. aastal valminud kõlamõõduseade suurtükiväele, mis suutis suurtükipaugu põhjal kindlaks määrata patarei asukoha.

Teiseks, veelgi hinnatumaks Papello leiutiseks oli õhutõrjekahurile mõeldud tulejuhtimissüsteem, mis mootorimüra põhjal tuvastas lennuki asukoha ja arvutas selle lennutrajektoori ning edastas vastavad andmed relva juhtseadmesse (pildil). Just õhutõrjekahuri tulejuhtimisseade oli oma aja kohta väga tõsine mehhatroonikasaavutus. Tänapäevaselt väljendudes oli tegu sihtorienteeritud elektromehaanilise analoogarvutiga. Eesti asjamehed olid leiutise suhtes esmalt üsna skeptilised, öeldes, et sellist aparaati ei saa ju olemas olla, sest Inglismaal ega USA-s ei ole seda veel leiutatud. Siiski õnnestus seadeldis patendeerida ning selle eksemplare ostsid endale nii Eesti Kaitsevägi kui ka Briti kaitseministeerium, USA armee ja Rootsi kaitseministeerium. On tähelepanuväärne, et lähtuvalt Aegnal asunud kaitserajatiste osatähtsusest, paigutati esimene Papello õhutõrje tulejuhtimissüsteem 1927. aastal saarele rannakaitsepatarei nr 10 nelja 75 mm Mölleri õhutõrjekahuri tule juhtimiseks.

Rootsi tellimuse (neli õhutõrje juhtimisseadet) täitmiseks tuli Papellol Eestist lahkuda, sest ükski siinne pank ei soostunud rootslaste 50 000 krooni suurust summat garanteerima. Nii võttiski Papello vastu Saksamaal Jenas asuva Zeissi firma ettepaneku ning kolis 1932. aastal Saksamaale. Leidur suri Jenas 1958.aastal. Tema nimele kuulub üle saja patendi, sh kümneid väga unikaalseid leiutisi.