Hundisaarest Aegnani

5.-6. sajandi merekindlamad alused ning purje kasutuselevõtt võimaldasid varasemast enam Läänemerd ületada. Samast ajajärgust pärineb ka Aegnalt, Külalahe lähistelt leitud rihmanaast. Lemmiku kivikülviga külgnev Külalaht oli 20. sajandini saare kasutatuim randumiskoht.

Marika Mägi on Ynglingite saagat vaagides märkinud, et Tallinna ümbrus, eriti aga Pirita jõe alamjooks võisid olla 7. sajandi teisel või 8. sajandi esimesel poolel viikingiaja-eelse kuninga Yngvari ning tema surma järgselt poja Onunderi tõenäolisemaks rüüsteretke sihtmärgiks. Yngvar olla sõdinud ja langenud at Steini nimelises paigas ning maetud samasse mereranna lähedale. At Steini puhul võis Mägi arvates olla tegu  Tallinna lahe ja ehk ka selle lähialaga, kus arvukalt rahnusid. Aegna kivikülvi piirkonda on Mägi pidanud toonastele meresõitjatele erakordselt sobivaks peatuskohaks. Toona asus kivikülv otse merepiiril. Kergesti kontrollitav rannalähedane väikesaar pakkus kaitset erisuunaliste tormituulte eest, lisaks oli Järv(e)soost magevesi omast käest võtta. Mis hukkunud Yngvari puutub, siis Aegna kontekstis võidi ta matta kivikülviga külgnevale  kalmistule. 19.07.1995 kultuurimälestiseks tunnistatud Aegna kalmistuala algne kasutusaeg ei ole teada. Peeter Mei on 1932. aastal Aegna ajalooülevaates märkinud: „Surnuaid on väga vana, sest surnuid mattes on luid välja tulnud“.  

Ajavahemik 800-1050 märgistab viikingiaega. Aegnast möödus araabia maadega ühendaud viikingiaja peamine kaubatee  Austrvegr ehk Idatee. 10. sajandi keskpaiku toimunud islandlaste viikingiretke kirjeldavast Põlenud Njálli saagast nähtub, et Saaremaa ja Põhja-Eesti on loomulik osa Skandinaavia viikingite maailmast, kus Austrvegrile sõitnud viikingid kohtavad  skandinaaviapäraste nimedega ja vanapõhja keeli rääkivaid kohalikke.

Viikingiaega jääb ka 1032. aastal toimunud Raudvärava lahing, kus üheks teadaolevaks osapooleks oli lahingus lüüa saanud varjaag Ul(j)eb Ragvaldssoni juhitud Novgorodi väed. Kui Paul Johansen on lahingukohaks pakkunud Aegna ja Rohuneeme vahelist mereala, siis enamik ajaloolasi peavad selleks Põhja-Venemaad. Philip Parkeri arvates võis  Raudvärava lahing toimuda Uuralite kandis, Petšora jõest kirdes. Küll aga on tõenäoline, et ohtu väljendav hundi(saare)  nimi võidi saarele omistada just viikingiajal. Laevateede  külgnev  Aegna oli suurepärane tugipunkt “saaki varitsevatele huntidele”, kust lisaks Soome lahele Pirita alamjooksu ja Härjapea suudme asustusalasid kimbutada. Ehk nagu Juha Ruusuvuori on viikingitest kui merehuntidest kirjutanud: „Viikingite roll oli kahesugune. Kauplemine käis rahulikult, aga samas ei kõheldud ka võtmast jõuga, kui selleks avanes võimalus.”

Ülevaade Aegna nimede esmakordsest kirjalikust ülestähendamisest.

Kuna varasemate kaartide koostamisel tugineti paljuski kaupmeeste, meresõitjate ja  rändurite edastatule, olid  vead kerged tekkima. Oma osa oli siin erinevate keelte mõjutustel. Needki on ajas muutunud. Lisaks nimede mugavdamine, kirjavead, rääkimata kirjapildi  väärtõlgitsustest. Nõnda ongi  justkui mõistmatute saare varasemate nimede Vlfen,  Vllffzöö, Vlzön, Vlfo(o), Voulfoe  puhul tegu hundisaare ´Wulvesöö´ teisenditega.  

Wulfi  nime  (taani ja rootsi k ulv = hunt) on  kasutatud 15. sajandist läinudsajandi keskpaigani. Sestap seostub enim kirjaapsakaid (nt Вальфъ, Wulbi) just selle nimega.  Samas esineb omaloomingut – 1903. aasta kaardilt (EAA.46.2.9) leiab Вульфъ´i kõrvalt ka Рульфъ´i. Niisama eksitav on olnud külgnevate kohanimede, eriti Suursalme nimevariantide (sh Salme) kirjutamine saare nime pähe.  Samas esineb ka vastupidist. Nii nagu Suursalme puhul, on ka loodepoolse Aegna madala kari Vullikrunn (saksa k Wulfsgrund; grund = kari, madalik) tuletatud Aegna nimest Wulf. Sellele osundab ka 1942. aasta kaart (ERA. T-6.3.1231), kus kari kannab analoogselt saarele Wulfi ja (sulgudes) Aegna nime. Sama madaliku Aegna poolsemal õde-venda Sillikrunni karil on  ilmne seos Wulfi kari kujunemisel vulliks – Vullisaareks. Siilikrunn ise tuleneb sealtkandist püütud priskest vinträimest ehk sillist (soome k silli, rootsi k sill ; grund = kari, madalik), mis otse Kalamaja turule toimetati, kust nõutud kaup hommikuti esimesena ära osteti. 

Sajanditega juurdunud Vulfi nime leiab  koguni 1950ndate Eesti NSV kaartidelt. 

Hundi(saare) nimi sai kabelimatsu Eesti iseseisvumisel, kui saksapärane Wulf asendati  Aegnaga. 1929. aastal nimetati Harju maavalitsuse otsusega Aegna ümber Äignaks. 1939. aastal  arutas Viimsi vallakogu  Harju maavalitsuse ettepanekut, muuta Äigna  Aegnaks või Aignaks, ent nimi jäi muutmata. Küllap kannaks saar Äigna nime praegugi, kui võõrvõimud poleks ä-tähele suupärasemat a-tähte eelistanud.

Paul Johansen on seostanud Aegna nime eestirootsi sõnadega eik, aik  ´hobune´, sest 1539ndal pidas Tallinna raad saarel hobuseid. Ent hobuste pidamises polnud saartel midagi tavatut. Pealegi tuli Aegna nimevorm kasutusele peale Põhjasõda, peale saare elanikkonna ja omanike vahetumist. Per Wieselgren on seevastu võrrelnud Aegna nime soome sõnade haikka ´neem´ ja häikka ´liivakari, veest väljaulatuv liivasäär´ omastava käändega, mis seostub Lemmiku kaelaga. Ja küllap tasub ka samas asuva Lemmiku otsa (Lemmiko Otza) puhul Soome suunas kiigata, kus lemmiko osundab rohealale, mis toona Lemmiku liivasäärest selgelt eristus ning otza Lemmiku kõrgele esiosale.