Hundisaarest Aegnani

Ajavahemik 800-1050 märgistab viikingiaega. Ka Eesti oli loomulik osa Skandinaavia viikingite maailmast ühes skandinaaviapäraste nimede ja vanapõhja keeli rääkivate kohalikega. Aegnast möödus toona araabia maadega ühendaud viikingiaja peamine kaubatee  Austrvegr (Idatee).

Võimalik, et ohtu väljendav Hundi(saare) nimi omistati saarele just viikingiajal. Austrvegriga külgnev Aegna oli suurepärane tugipunkt „saaki varitsevatele huntidele“, kust lisaks  laevadele ka Pirita alamjooksu ja Härjapea suudme asustusalasid kimbutada. Ehk nagu Juha Ruusuvuori on viikingitest kui merehuntidest kirjutanud: „Viikingite roll oli kahesugune. Kauplemine käis rahulikult, aga samas ei kõheldud ka võtmast jõuga, kui selleks avanes võimalus.“ Nii näiteks kirjeldatakse Brennu-Njálli saagas  972. aastal islandlase Gunnarri juhitud retke Rävalasse (Rafala), kus peeti viikingitega võidukas lahing.

Aegna saarel on ligi poolsada ajaloolist nimekuju, millel oma osa erinevate keelte mõjutustel. Üksi Eestis on asjaajamiskeelena kasutatud ladina, alamsaksa, ülemsaksa, poola, rootsi, taani, vene ja eesti keelt, mis ka ise ajas muutunud. Kuna varasemate kaartide koostamisel tugineti paljuski kaupmeeste, meresõitjate ja rändurite edastatule, oli ka juba juurdunud nimekuju kerge moonduma. Üle ega ümber ei saa ka nimede mugavdamisest, kirjavigadest ja kirjapildi  enda loetavusest-tõlgitsustest. Nõnda ongi  justkui mõistmatute saare varasemate nimede Vlfen,  Vllffzöö, Vlzön, Vlfo(o), Voulfoe  puhul tegu Hundisaare teisenditega, kus liitsõnade esimene pool (vlf-, vllff-, vl-, voulf-) tähendab hunti (rootsi k hunt=ulv) ning teine pool (-en, -zöö, -zön, -o(o), -oe) saart (rootsi k saar=ö).  

Wulfi  nime on  kasutatud 15. sajandist läinudsajandi keskpaigani. Sestap seostub enim kirjaapsakaid (nt Вальфъ, Wulbi) just selle nimega.  Samas esineb omaloomingut – 1903. aasta kaardilt (EAA.46.2.9) leiab Vulfi kõrvalt Rulfi või siis vahetult peale Suursalme faarvaatri süvendustöid avaldatud Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kaardilt Aegna ja Vulfi kõrvalt Salme nime. Niisama eksitav on ka Suursalmega seotud sunt-lõpuliste (tuletistega) nimede (rootsi k sunt=merekitsus) kirjutamine saare nime pähe.  

Suursalme ajaloolisi nimekujusid on pea neli korda vähem, kui saare omi. Nii nagu enamik Suursalme nimesid, on ka Vullisaar tuletatud saare nimest. Tegemist on saarega külgneva loodemadala kari Wulfsgrund´iga (rootsi k grund = kari), mis on madala teise kari – Sillikrunni eeskujul mugandatud Vullikrunniks, see omakorda Vullisaareks. Silli ise aga tuletub piirkonnas püütud priskest vinträimest e heeringast (soome k silli, rootsi k sill; Sillergrund – Silligrund – Sillikrunn = Heeringakari). Samas ei ole kõik Suursalme nimed tuletatud saare nimedest. Näiteks esimene, 1409ndast pärit Suursalme nimi – Olevessunde, mida saare enda nimekujus ei esine, viitab tõenäoliselt Oleviste kiriku mõjusfäärile.

Hundi(saare) nimi sai kabelimatsu Eesti iseseisvumisel, kui saksapärane Wulf asendati  Aegnaga. 1929. aastal nimetati Harju maavalitsuse otsusega Aegna ümber Äignaks. 1939. aastal  arutas Viimsi vallakogu  Harju maavalitsuse ettepanekut, muuta Äigna  Aegnaks või Aignaks, ent nimi jäi muutmata. Küllap kannaks saar Äigna nime praegugi, kui võõrvõimud poleks ä-tähele suupärasemat a-tähte eelistanud.

Paul Johansen on seostanud Aegna nime eestirootsi sõnadega eik, aik  ´hobune´, sest 1539ndal pidas Tallinna raad saarel hobuseid. Ent hobuste pidamises polnud saartel midagi tavatut. Pealegi tuli Aegna nimevorm kasutusele peale Põhjasõda, peale saare elanikkonna ja omanike vahetumist. Per Wieselgren on seevastu võrrelnud Aegna nime soome sõnade haikka ´neem´ ja häikka ´liivakari, veest väljaulatuv liivasäär´ omastava käändega, mis seostub Lemmiku kaelaga.