Hundisaarest Aegnani

5.-6. sajandi merekindlamad alused ning purje kasutuselevõtt võimaldasid varasemast enam Läänemerd ületada. Samast ajajärgust pärineb ka Aegnalt, Külalahe lähistelt leitud rihmanaast. Lemmiku kivikülviga külgnev Külalaht oli 20. sajandini saare kasutatuim randumiskoht.

Marika Mägi on Ynglingite saagat vaagides märkinud, et Tallinna ümbrus, eriti aga Pirita jõe alamjooks võisid olla 7. sajandi teisel või 8. sajandi esimesel poolel viikingiaja-eelse kuninga Yngvari ning tema surma järgselt poja Onunderi tõenäolisemaks rüüsteretke sihtmärgiks. Yngvar olla sõdinud ja langenud at Steini nimelises paigas ning maetud samasse mereranna lähedale. Mägi arvates võis at Steini puhul olla tegu  Tallinna lahe ja ehk ka selle lähialaga, kus arvukalt rahnusid. Aegna kivikülvi piirkonda on Mägi pidanud toonastele meresõitjatele erakordselt sobivaks peatuskohaks. Toona asus kivikülv otse merepiiril. Kergesti kontrollitav rannalähedane väikesaar pakkus kaitset erisuunaliste tormituulte eest, lisaks oli Järv(e)soost magevesi omast käest võtta. Mis hukkunud Yngvari puutub, siis Aegna kontekstis võidi ta matta kivikülviga külgnevale  kalmistule. 19.07.1995 kultuurimälestiseks tunnistatud Aegna kalmistuala algne kasutusaeg ei ole teada. Peeter Mei on 1932. aastal Aegna ajalooülevaates märkinud: „Surnuaid on väga vana, sest surnuid mattes on luid välja tulnud“.  

Ajavahemik 800-1050 märgistab viikingiaega. Aegnast möödus Põhjalast araabia maadega ühendaud viikingiaja peamine kaubatee  Austrvegr ehk Idatee. 10. sajandi keskpaiku toimunud islandlaste viikingiretke kirjeldavast Põlenud Njálli saagast nähtub, et Saaremaa ja Põhja-Eesti on loomulik osa Skandinaavia viikingite maailmast, kus Austrvegrile sõitnud viikingid kohtavad  skandinaaviapäraste nimedega ja vanapõhja keeli rääkivaid kohalikke.

Viikingiaega jääb ka 1032. aastal toimunud Raudvärava lahing, kus üheks osapooleks oli lahingus lüüa saanud varjaag Ul(j)eb Ragvaldssoni juhitud Novgorodi väed. Kui Paul Johansen on lahingukohaks pakkunud Aegna ja Rohuneeme vahelist mereala, siis enamik ajaloolasi peavad selleks Põhja-Venemaad. Philip Parkeri arvates võis  Raudvärava lahing toimuda Uuralite kandis, Petšora jõest kirdes. Küll aga on tõenäoline, et ohtu väljendav hundi nimevorm võidi Aegnale omistada just viikingiajal. Tiheda laevaliiklusega ümbritsetud Aegna oli suurepärane tugipunkt, kust lisaks Soome lahele Pirita alamjooksu ja Härjapea suudme asustusalasid kimbutada. Ehk nagu Juha Ruusuvuori on viikingitest kui merehuntidest kirjutanud: „Viikingite roll oli kahesugune. Kauplemine käis rahulikult, aga samas ei kõheldud ka võtmast jõuga, kui selleks avanes võimalus“.

Ülevaade Aegna nimede esmakordsest kirjalikust ülestähendamisest.

Kuna varasemate kaartide koostamisel tugineti paljuski kaupmeeste, meresõitjate ja  rändurite edastatule, olid  vead kerged tekkima. Oma osa oli siin keelelisel ja kirjapildi erinevusel, kirjavigadel ja nimede mugandamisel. Nõnda ongi  justkui mõistmatute Aegna saare nimede Vlfen,  Vllffzöö, Vlzön, Vlfo(o), Voulfoe  puhul tegu hundisaare `Wulvesöö` teisenditega.  

Vulfi  nime  on  kasutatud 15. sajandist läinudsajandi keskpaigani. Sestap seostub enim kirjaapsakaid (nt Вальфъ, Wulbi) just selle nimega.  Samas esineb omaloomingut – 1903. aasta Eestimaa kubermangu kaardilt leiab Вульфъ´i kõrvalt ka Рульфъ´i. Niisama eksitav on olnud külgnevate kohanimede kirjutamine saare nime pähe.  Nii näiteks on läinudsajandi alguse Eesti-Liivi- ja Kuramaa kaardil  Вульфъ´i  ja Aegna kõrvale lisatud Aegna-Kräsuli vahelise (Suur)salme süvendustööde järgselt Salme nimi. Ka Vullisaare nimi viitab pigem Aegna loodepoolse madaliku karile – Vullikrunnile (algselt Wulfsgrund), mis tuletatud madaliku teisest karist –  Sillikrunnist. Viimane pärineb sealt püütud priskest vinträimest ehk sillist (rootsi k `sill` , grund `kari, madalik`), mis otse Kalamaja turule toimetati, kust nõutud kaup hommikuti esimesena ära osteti.

Sajanditega juurdunud Vulfi nime leiab  koguni 1950ndate Eesti NSV kaartidelt. 

Hundi(saare) nimi sai kabelimatsu Eesti iseseisvumisel, kui uueks nimeks kinnitati  Aegna. 1929. aastal nimetati Harju maavalitsuse otsusega Aegna ümber Äignaks. 1939. aastal  arutas Viimsi vallakogu  Harju maavalitsuse ettepanekut, muuta Äigna nimi Aegnaks või Aignaks, ent nimi jäi muutmata. Küllap kannaks saar Äigna nime praegugi, kui võõrvõimud poleks ä-tähele suupärasemat a-tähte eelistanud.

Aegna nimevorm tuli kasutusele peale Põhjasõda.  Võimalik, et analoogselt Wulfile on ka Aegna nimevormis nii mõnigi „vigane pruut“. Igal juhul leiab tänapäevalgi üllitisi, kus Agna Aegna pähe kirjutatud. Per Wieselgren on võrrelnud Aegna nime soome sõnade haikka ´neem´ ja häikka ´liivakari, veest väljaulatuv liivasäär´ omastava käändega, mis seostub Lemmiku kaelaga. Tänapäeval on Lemmiku liivasääre mantlipärijaks Suursalme liivakari.

Analoogselt Aegna nimele võiks ka 17. sajandist kinnistunud saare esimese kohanime Lemmiku otsa (Lemmiko Otza) puhul Soome poole kiigata, kus ´otza´ osundab kirdest väljasirutuva Lemmiku kõrgele esiosale ja ´lemmiko´ rohealale, mis toona Lemmiku liivasäärest selgelt eristus.