Rändrahnud ja kalmistu

13000 aastat tagasi oli kogu Eesti kaetud paksu jääkilbiga. Kui liustik sulas, jättis ta endast maha ka kogu kivimaterjali, mille oli oma teekonnal Skandinaavia mägedest, Soomest aga ka Läänemere põhjast kaasa haaranud. Mandrijää taandumisel mahajäänud setetest pälvivad erilist tähelepanu Eestis peaaegu kõikjal leiduvad rändrahnud.  Rändrahne on eriti rohkesti Põhja-Eestis, samuti Tallinnas ja selle ümbruses mandril ning saartel, ka Aegna saarel.

Geoloogid on ka rahnud suuruse järgi ära lahterdanud: väikesed – pikkusega 1-2,5 m, keskmised 2,5-5 m ja suured – 5-10 m. Lisaks nendele veel hiidrahnud, mille pikkus ületab 10 m ja ümbermõõt 25 m. Viimaseid on kunagisel Põhja-Euroopat haaranud jäätumisalal  120, neist tervelt 111  asub Eestis. Samas tuleb arvestada, et osa, sageli isegi suurem osa rändrahnudest, on pinnakattes.

Aegna kivikülv Lemmiku kaelal 1920-1930. aastatel

Aegna kivikülv Lemmiku kaelal 1920-1930. aastatel

Nii on Aegnal teada neli suurt rändrahnu, mille kõrgused on 80-90 cm, kuid nende ümbermõõdud ulatuvad 14,5 meetrini. Suurem osa nendest asub järelikult mereliivades. Nähtavad on ainult nende ülemised osad. Analoogne nähe esineb, kuigi harvem, ka rändrahnude teiste mõõtmete juures.

Aegnal asub 24 kaitsealust rändrahnu. Neist kolm kuuluvad oma suurtelt mõõtmetelt hiidrahnude klassi. Üldse on Aegnal 29 rändrahnu, mille ümbermõõt on 10 meetrit või enam. Üle 18 m ümbermõõduga rändrahne on saarel 10, s.o 37% Aegnal asuvatest rändrahnudest. Aegna rahnud pole üldiselt pikad – 51% rändrahnude pikkus on 3.5 m. Suhteliselt palju (33,4%) on 5-7 m pikkuseid rändrahne. Nende suuremad pikkused on 11,3 m; 8,7 m ja 7,7 m.

Rändrahnude laius varieerub 1-6 m. Põhiline osa rändrahnudest (74%) on 2-5 m laiad, kusjuures 14 rändrahnu laius on 3-5 m. Kolme kõige laiema rändrahnu laius on 6,7 m, 6,6 m ja 6,0 m.

Kõrguste poolest on tähelepandav nende ühetaolisus. Nimelt on 85,2% rändrahnudest 1-4 m kõrged. Kolmandiku (9) rändrahnu kõrgus on 2-3 m ja kaheksal on see 1-2 m. Nelja rändrahnu kõrgus on alla meetri. Siinjuures tuleb pöörata tähelepanu nimetatud nelja rändrahnu suhteliselt suurele ümbermõõdule (11,5-14,5 m). Suurem osa nendest paikneb järelikult mereliivades. Ühegi Aegna rändrahnu kõrgus ei ületa nelja meetrit. Maksimaalsed kõrgused on 3,8 m, 3,8 m ja 3,5 m. Rändrahnude orientatsioonis, st nende pikima telje asetuses ilmakaarte suhtes, esineb selge korrapärasus. 60% rändrahnudest on orienteeritud loodesse, ülejäänud aga kirdesse.

Aegna  saare  põhjaranna keskosas torkavad silma endiste rändrahnude jäänused. Vanarahvas tundis neid kive Nõiakividena ja keelas lastel sinna lähedalegi minna. Millest selline nimetus, ei ole teada. Rahnud õhkasid nõukogude mundrimehed. Eerikneeme poolses männikus on  4 m kõrgune 23 m ümbermõõduga kivimürakas. See on looduskaitsealune Eerikukivi ehk Maiekivi (pildil).

Aegna saar võib uhkustada kõige enam suuri rahne koondava kivikülviga Eestis. See paikneb Lemmikneeme kaelal. Alal mõõtmetega 140 x 170 m võib kokku lugeda 23 suurt (kõik looduskaitse all) ja üle 10 väiksema rahnu.

Kõik siinsed rahnud on rabakivi koostisega ja pärinevad algselt palju suuremast rahnust, mis pärast liustiku sulamist väiksemateks tükkideks lagunes. Suurim neist – Tulekivi, ka Sihi Suurkivi (fotol) võeti looduskaitse alla 1939. aastal.  Rahnu ümbermõõt on 35,1 m ja kõrgus 4 m. Tulekivi olevat vanasti kasutatud märgutulekohana kaluritele. Nimeosa Sihi tuleneb Aegna pikimast metsasihist, mis algab läänes Järvesoo juurest ning lõpeb Lemmiku liivadel paigas Sihiots-Sihiotsaalune.

Ühel rahnudest avastas kodu-uurija Oskar Raudmets väikese ümarlohu, mis inimkäte töö. Tegemist on kogu Põhja-Eesti rannikuala kohta erandliku lohuga kultusekiviga (pildil), mille austamine võis alata vanemal rauaajal.

Kolmandat hiidrahnu on kutsutud Nurgaauguga kiviks, kuna tema ühest nurgast on suur tükk välja murtud ja ära veetud.

Lemmiku kivikülvis eristub selgelt ka Mälestuskivi. 1931. aastal kivile kinnitatud mälestustahvli (fotol) ülaservas on rist ja allpool tekst: leitn. Johannes Rebas – rms. Reinhold Rebase – 16.X 1931 – enneaegsel käsigranaadi lõhkemisel. Kivile kinnitatud mälestustahvel on kestnud ka nõukogude ajastu kiuste.

Mälestuskivist veidi vasemal asub aga Teravaservaline rahn. Kivikülv on lääne- ja põhjaosas hõre, kaguosas aga väga tihe. Mitme rahnu küljest on tükke ehituse tarvis lahti murtud.

 

Vana kalmistu

Aegna kivikülvi vahetuses läheduses, mõnikümmend meetrit läänepool asub vana kalmistu. Esimesed märkmed Aegna kalmistust pärinevad 1736. aastast. Ajavahemikul 1736-1784 toimus 26 matust. 1798. aastal rajati Aegna küla idaserva (praeguse loodusmaja piirkonda) Elisa kabel.

12. juulil 1882. aastal õnnistati saare kalmistu kõrval sisse uus puidust kabel (fotol). Peale matusetalituste tuldi kokku ka pühapäeviti ja pühade ajal. Aegna kabelit ja kalmistut kasutas ka  Rohuneeme ja Püünsi rahvas. Seoses rannakindlustuste rajamisega ja elanike evakueerimisega Aegna saarelt demonteerisid kohalikud elanikud kabeli 1922. aasta hakul. Detailid veeti jääd mööda Rohuneeme külla ja püstitati uuesti Oti talu poolt annetatud maatükil, kuhu rajati ühtlasi surnuaed. 1944. aastal Nõukogude Armee poolt hävitatud kabel taastati ja õnnistati sisse 2004. aastal.

Vanast Aegna kabelist on taastatud puukabelis järel tornikell.

Ent tagasi Aegna kalmistu juurde. Aegna kalmistule võib olla maetud umbes sadakond inimest. Kalmistult leiab lisaks hauatähistele ka kaks mälestuskivi. Ühel on jäädvustatud kahte Nõukogude madrust, kes said 1947. aastal plahvatuse läbi hukka. Teine mälestuskivi on paigaldatud 1996. aastal õnnetult hukka saanud saare metsavahile Raevo Lillele.

Aegna vana kalmistut võib mõneti pidada ka topeltkalmistuks. Nimelt oli see varemalt piiratud kiviaiaga. Paraku võtsid Nõukogude väed piirdekivid oma ehituse tarbeks. Samas asendati kiviaed saarelt üles võetud raudtee rööbastega. Nõnda  on ka 5,5 km pikkune kitsarööpaline raudtee leidnud kohase jäädvustuse.

Kultuuri- ja haridusministri 19.07.1995.aasta määrusega on Aegna kalmistu tunnistatud kultuurimälestiseks.