Rändrahnud ja kalmistu

13 000 kalendriaastat tagasi oli Eesti kaetud paksu jääkilbiga. Kui liustik sulas, jättis ta endast maha ka kogu kivimaterjali, mille oli oma teekonnal Skandinaavia mägedest, Soomest aga ka Läänemere põhjast kaasa haaranud. Mandrijää taandumisel mahajäänud setetest pälvivad erilist tähelepanu Eestis peaaegu kõikjal leiduvad rändrahnud.  Rändrahne on eriti rohkesti Põhja-Eestis, samuti Tallinnas ja selle ümbruses mandril ning saartel, sh Aegnal.

Geoloogid on rahnud suuruse järgi ära lahterdanud: väikesed – pikkusega 1-2,5 m, keskmised 2,5-5 m ja suured – 5-10 m. Lisaks nendele veel hiidrahnud, mille pikkus ületab 10 m ja ümbermõõt 25 m. Viimaseid on kunagisel Põhja-Euroopat haaranud jäätumisalal  120, neist tervelt 111  asub Eestis. Samas tuleb arvestada, et osa, sageli isegi suurem osa rändrahnudest, on pinnakattes.

Aegna kivikülv Lemmiku kaelal 1920-1930. aastatel

Aegna kivikülv Lemmiku kaelal 1920-1930. aastatel

Nii on Aegnal teada neli suurt rändrahnu, mille kõrgused on 80-90 cm, kuid nende ümbermõõdud ulatuvad 14,5 meetrini. Suurem osa nendest asub järelikult mereliivades. Nähtavad on ainult nende ülemised osad. Analoogne nähe esineb, kuigi harvem, ka rändrahnude teiste mõõtmete juures.

Aegnal asub 24 kaitsealust rändrahnu. Neist kolm kuuluvad oma suurtelt mõõtmetelt hiidrahnude klassi. Üldse on Aegnal 30 rändrahnu, mille ümbermõõt on 10 meetrit või enam. Üle 18 m ümbermõõduga rändrahne on saarel 10, s.o 37% Aegnal asuvatest rändrahnudest. Aegna rahnud pole üldiselt pikad – 51% rändrahnude pikkus on 3.5 m. Suhteliselt palju (33,4%) on 5-7 m pikkuseid rändrahne. 

Rändrahnude laius varieerub 1-6 m. Põhiline osa rändrahnudest (74%) on 2-5 m laiad, kusjuures 14 rändrahnu laius on 3-5 m. Kolme kõige laiema rändrahnu laius on 6,7 m, 6,6 m ja 6,0 m.

Kõrguste poolest on tähelepandav nende ühetaolisus. Nimelt on 85,2% rändrahnudest 1-4 m kõrged. Kolmandiku (9) rändrahnu kõrgus on 2-3 m ja kaheksal on see 1-2 m. Nelja rändrahnu kõrgus on alla meetri. Siinjuures tuleb pöörata tähelepanu nimetatud nelja rändrahnu suhteliselt suurele ümbermõõdule (11,5-14,5 m). Suurem osa nendest paikneb järelikult mereliivades. Ühegi Aegna rändrahnu kõrgus ei ületa nelja meetrit.  60% rändrahnudest on orienteeritud loodesse, ülejäänud aga kirdesse.

Aegna  saare  põhjaranna keskosas torkavad silma endiste rändrahnude jäänused. Vanarahvas tundis neid kive Nõiakividena ja keelas lastel sinna lähedalegi minna.  Kivid purustati Peeter Suure merekindluse rajamise algusaastatel. Eerikneeme poolses männikus on  3,6 m Kõrgune (mitte 4m, nagu varem kirjutatud) 23 m ümbermõõduga kaitsealune kivimürakas Eeriku- ehk Maiekivi (pildil).

Aegna saar võib uhkustada kõige enam suuri rahne koondava kivikülviga Eestis. See paikneb Lemmikneeme kaelal. Alal mõõtmetega 140 x 170 m asub 23 kaitsealust ja üle 10 väiksema rahnu.

Kõik siinsed rahnud on rabakivi koostisega ja pärinevad algselt palju suuremast rahnust, mis pärast liustiku sulamist väiksemateks tükkideks lagunes. Suurim neist – Tulekivi, ka Sihisuurkivi (fotol) võeti looduskaitse alla 1939ndal.  Rahnu ümbermõõt on 35,1 m ja kõrgus 4 m (mitte 3,8m nagu varem kirjutatud). Tulekivi olevat vanasti kasutatud märgutulekohana kaluritele. Sihi-nimeosa tuleneb lähimast metsasihist, mis algab läänes Järvesoo juurest ning lõpeb Lemmiku liivadel paigas Sihiotsaalune.

Ühel rahnudest avastas kodu-uurija Oskar Raudmets väikese ümarlohu, mis inimkäte töö. Tegemist on kogu Põhja-Eesti rannikuala kohta erandliku lohuga kultusekiviga (pildil), mille austamine võis alata meie ajaarvamise alul ning mis võib olla seotud samas asuva kalmistuga.

Kolmandat hiidrahnu on kutsutud Nurgaauguga kiviks, kuna tema ühest nurgast on suur tükk välja murtud ja ära veetud.

Lemmiku kivikülvis eristub selgelt ka Mälestuskivi. 1931. aastal kivile kinnitatud mälestustahvli (fotol) ülaservas on rist ja allpool tekst: leitn. Johannes Rebas – rms. Reinhold Rebase – 16.X 1931 – enneaegsel käsigranaadi lõhkemisel. Kivile kinnitatud mälestustahvel on kestnud ka nõukogude ajastu kiuste.

Mälestuskivist veidi vasemal asub aga Teravaservaline rahn. Kivikülv on lääne- ja põhjaosas hõre, kaguosas aga väga tihe. Mitme rahnu küljest on tükke ehituse tarvis lahti murtud.

 

Vana kalmistu

Aegna kivikülvi vahetus läheduses asub vana kalmistu. Esimesed märkmed Aegna kalmistust pärinevad 1736. aastast. Ent samas asuv Lohukivi ja kalmistu asetus kunagisel kaldakallakul annavad mõista märksa vanematest matmistest. 1798. aastal rajati Aegna küla idaserva (praeguse loodusmaja piirkonda) Elisa kabel.

18. juulil 1882. aastal õnnistati saare kalmistu kõrval sisse uus kabel (fotol). Peale matusetalituste tuldi kokku ka pühapäeviti ja pühade ajal. Aegna kabelit ja kalmistut kasutas ka  Rohuneeme ja Püünsi rahvas. Seoses rannakindlustuste rajamisega ja elanike evakueerimisega Aegna saarelt demonteerisid kohalikud elanikud kabeli 1922. aasta hakul. Detailid veeti jääd mööda Rohuneeme külla ja püstitati uuesti Oti talu poolt annetatud maatükil, kuhu rajati ühtlasi surnuaed. 1944. aastal Nõukogude Armee poolt hävitatud kabel taastati ja õnnistati sisse 2004. aastal.

Ent tagasi Aegna kalmistu juurde, millelt leiab lisaks hauatähistele ka kaks mälestuskivi. Ühel on jäädvustatud kaht nõukogude madrust, kes hukkusid 1947. aasta plahvatuses. Teine mälestuskivi on paigaldatud 1996. aastal õnnetult surma saanud saare metsavahile Raevo Lillele.

Aegna vana kalmistut võib mõneti pidada ka topeltkalmistuks.  1923. aastast muudeti Aegna kinniseks garnisonialaks ning tsiviilelanikud, kes ei olnud Aegna Komandatuuri palgal, olid sunnitud kolima Kräsulile ja Viimsisse. Peale seda veeti ka kalmistu piirdekivid ehituse tarbeks ära ning asendati raudtee rööbastest piirdeaiaga. Nõnda  on ka saare 5,5 km pikkune kitsarööpaline raudtee leidnud oma “viimase puhkepaiga”.

Kultuuri- ja haridusministri 19.07.1995. aasta määrusega on Aegna kalmistu tunnistatud kultuurimälestiseks.