Kes on inimene

Kes on inimene, kui seda teaks... Foto: Wikimedia Commous

Kes on inimene, kui seda teaks…
Foto: Wikimedia Commons

Siseministeeriumis valminud püsiasustusega väikesaarte seaduse eelnõu on saarlastes tuntavat vastuseisu tekitanud.

Seoses vastvalminud seaduseelnõuga tõstatub paratamatult küsimus inimese olemusest ja väärtustamisest Eesti Vabariigis.

Kui kõige üldisemas tähenduses on inimene inimlaste perekonda kuuluva liigi homo sapiens esindaja, siis riiklik (säästu)poliitika paneb paratamatult küsima, kas tõmbekeskustest eemal elavad riigi kodanikud on ikka inimesed või kas mõnda poliitilisse erakonda mittekuuluv isik seda piisavalt on.

Keerukamaks muutub küsimus püsiasustusega väikesaarte seaduseelnõu kontekstis. Kuna väikesaarte seaduse eelnõus seatakse väikesaare tingimuseks saare kolmel erineval aadressil registreeritud kümne elaniku olemasolu, järeldub sellest paratamatult, et  vähem kui kümme väikesaarel elavat elanikku ei olegi inimesed. Ilmselgelt ei toeta kabinetivaikuses sepitsetud uus seaduseelnõu väikesaarte jätkusuutlikkust, sootuks vastupidi – praegu väikesaarte nimistus olevad Kõinastu, Osmussaar ja Kesselaid, kus elab vastavalt neli, viis ja kuus elanikku, langeksid sealt uue elanike alammäära tõttu kolinal välja.

Kui ka leppida teadmisega, et Eesti väikesaartel on inimese mõõdupuuks kümme või enam inimest, siis kuidas jääb saare külastajatega. Näiteks Aegna kaitseala külastab igal aastal umbes 8000 inimest. Kes jagab nendele tarvilikku piirkondlikku infot, tagab esmaabi ja  tuleohutuse ning avaliku korra? Ju ei kvalifitseeru nemadki inimesteks.

Rahulolematust tekitanud püsiasustusega väikesaarte seaduse eelnõu päädis Eesti Saarte Kogu poolse pöördumisega regionaalministri Siim Kiisleri poole:

“Kui püsiasustusega väikesaarte seaduse (edaspidi PVS) eelmise versiooni rakendamisel tekkinud peamise probleemina toodi esile, et seaduses sätestatud riigi ja kohaliku omavalitsuse (edaspidi KOV) eesmärgid on liialt üldsõnalised, täpsustamata riigi ja KOV konkreetseid ülesandeid, siis praegune sõnastus ei ole kahjuks kuidagi konkreetsemaks läinud.

Tuletame meelde, et 2004. aastal kehtima hakanud PVS eesmärgiks on sõjapäevil ja nõukogude okupatsiooni tõttu katkenud püsiasustuse taastamine Eesti väikesaartel. Tänaseks on sellest eesmärgist täidetud vaid pool, sest kümnekonnal väikesaarel pole püsiasustust veel õnnestunud taastada. Selle asjaolu valguses on kohatu § 2 p.1, mis seab püsiasustuse tingimuseks kolme erineva elukoha ja kümne püsielaniku nõude. Selline tingimus võib viia riigi petmisele formaalsete sissekirjutuste näol ja toob riigile ebareaalseid kohustusi.

Antud eelnõu puhul on märgiline § 2, kus nähakse ette sisuliselt saarvalla kadumine, vastavat mõistetki ei defineerita enam. Jääb alles ainult saarelise osaga kohaliku omavalitsuse üksus, mis on siis KOV, mille koosseisu kuulub üks või mitu püsiasustusega väikesaart (kuid mis ei ole väikesaar). Omal ajal Siseministeeriumi poolt juhitud töögrupis, kus seaduse muutmist arutati, aga ka 2009. aasta Riigikogu poolt tellitud uuringus jõuti seisukohale, et eelkõige on seadust vaja muuta just selliselt, et saaks eristada saarelise osaga KOV-id ja saarvallad, sest neis on vajadused erinevad. Nimetatud uuringus väljendati ka seisukohta, et kavandatava haldusreformi käigus tuleb kindlasti säilitada Ruhnu, Kihnu, Piirissaare ja Vormsi saarvallad. Nende liitumine omavalitsuste poolt pakutavate teenuste spektri laiendamise ja kvaliteedi parandamise ettekäändel võib kaasa tuua olemasolevate töökohtade kadumise ja seejärel kiirendada elujõuliste perede väljarännet väikesaartelt. Piirissaare kogukonna toimetuleku suurendamiseks on vaja kavandada erimeetmeid ning horisontaalset funktsionaalset koostööd. Arvame, et otsustamine kohaliku elu küsimuste üle peab tingimata jääma saarerahva esindusorganile, kui riik tahab säilitada Piirissaare, Kihnu, Ruhnu ja Vormsi kogukondade kultuurilist ja ajaloolist seisundit.

Võrreldes kehtiva seadusega on eelnõus jäänud riigi ja kohaliku omavalitsuse eesmärkidest nimetamata terve rida meetmeid: püsiasustuse taastamine, omavalitsusliku suutlikkuse toetamine, osalusdemokraatia suurendamine, püsielanikele töökohtade ja toimetuleku võimaluse loomine ning ettevõtluse toetamine, esmatähtsate avalike teenuste  kättesaadavuse tagamine. Samas me ei vaidlusta, et kehtiva seaduse kohane üldkogu kokkukutsumise nõue vajab ümbervaatamist. Saarvallas on olemas valitud esindusorgan ning seda võib-olla ei ole kõikjal vaja dubleerida, kuid väikesaare üldkogu on oluline saarelise osaga KOV-is.

Majandustegevuse paragrahv on eelnõust kadunud. Oleme seisukohal, et see tuleks alles jätta ning erinevate programmide (Leader, kalanduse meede 4.1 jt) rakendusmäärustes tuleb sätestada nn väikesaarte kriteerium, mis võimaldaks väikesaarte projektidel saada teatud lisapunkte oma taotlustele. Väikesaarte projektidel on raske võistelda mandrilt esitatud projektidega. Majandustegevus on loomulik siduda looduskaitsega nagu see on kehtivas seaduses ning püüda seda igati toetada.

Transpordiühenduse regulaarsuse mõistet/nõuet on uues eelnõus eiratud. Mõistlik oleks eristada seda saarelise osaga väikesaarte ja saarvaldade puhul.

Kehtiva seaduse alusel tagatakse riigi poolt väikesaartel ööpäevaringselt sideteenused ja elektrienergiaga varustamine, mis teatavasti toimis Saarte programmi toel ja toimib praegu ka Väikesaarte programmi toel. Püsiasustuse puhul on see saareelanike põhjendatud ja normaalne vajadus.

Ka kinnisasja ostueesõiguse puhul (§ 9) on uuest seaduse eelnõust kadunud riik, kelle selja taga seisab üldrahvalik huvi hoida ja kaitsta nii riikliku kaitse all olevat kultuuripärandit kui ka igapäevast elukeskkonda ning traditsioone, mis on väärtuslikud kohaliku identiteedi kujundajana.

Riigi käsutuses on ka oluliselt suuremad rahalised võimalused kui mõnel vaesel vallal. Sestap ei tohiks mingil juhul kaotada eelnõust riigi ostueesõigust, sest see seadusesäte võib osutuda oluliseks instrumendiks meie kultuuripärandi päästmisel.

Kokkuvõttes leiame, et kahjuks ei paranda ega täpsusta uus eelnõu püsiasustuse taastamist ja toetamist väikesaarel, vaid hoopiski teeb katse paljusid probleeme eirates jätta need püsielanike endi kanda. Töösoleva eelnõu üheks suurimaks puuduseks on väikesaarte elanike kaasamise kaotamine. Sestap peame oluliseks, et eelnõud arutaksid vastavalt kehtivale seadusele kõigi väikesaarte üldkogud ning kogutud arvamuste põhjal viiakse eelnõusse sisse vastavad täiendused ja parandused.

Üksnes loomingulises koostöös väikesaarte püsielanikega õnnestub meil jõuda kõiki osapooli rahuldava lahendini.”

Homme toimub Siseministeeriumis väikesaarte komisjoni koosolek, kus taaskord luubi all püsiasustusega väikesaarte seaduse eelnõu. Ehk saab siis rohkem selgust, kes kvalfiitseerub Eesti Vabariigis inimeseks, kes mitte.