Kummituste saar

Lisaks mitmekesisele loodusele ja värvikale ajaloole võib väikesaart Aegnat vabalt ka kummituste saareks pidada.

Kaugelt ei pea alustama – vana kalmistu, rannaäärsele maetud uppunud, rahahimus tapetud ja sohu maetud kaupmehed, Nõiakivid, Karla, tuleriidal hukatud lapseootel Heid … . Antud juhul piirduks leebema teemakäsitlusega, et liinilaeva päevapealt mitte pankrotti viia. Nimelt kirjutatakse 1932. aasta Uudislehes järgmist:

“Tallinnast paarkümmend kilomeetrit eemal, ümbritsetud suurest veelagendikust, asub Aegna saar. See saar on tuntud sellepoolest, et seal asuvad meie suuremad merekindlused. Viimaste aastate kestel on see saar täiesti uue väljanägemise omanud, sest kohaliku garnisoni ülemus on selleks rohkesti vaeva näinud, et muuta seda üksikut saart sõduriperedele tõsiseks koduks.

Kuid ei olnud see saar sarnane kümmekond ja rohkem aastaid tagasi. Siis, kui nende ridade kirjutaja sellel saarel aega teenis ajateenija-madrusena. Vabadussõja ajal ja hiljem oli saare elu ja olu hoopis teine. Sel ajal oli saarel veel korralik kaluriteküla ja seal oli rohkel arvul saareneiusid, kelle seltsis kasarmuruumides sai sagedasti tantsuõhtuid toime pandud. Tollaaegne saare komandant oli sagedane külaline madruste pidudel. Ka olid kalurite peredes madrused alati teretulnud võõrad, olgugi, et meie poolt nii mõnigi vemp sai neile mängitud. Nii sai tihti ühe vanema kaluri, kellel oli veetlev tütar, paadiga üüsel salaja Viimsi rannas ja Naissaarel kolatud, mis kord isegi meie elu oleks maksnud.

Kuna meie paat umbes kümmekond kilomeetrit saarelt Tallinna tulles lekkima hakkas ja pealegi öösel torm tõusis. Kõik summeldasime kuni hommikuni kella kuueni, s.o. üle viie tunni, jääkülmas vees ja püüdsime paadi äärel ja laudade vahel ennast päästa, kuni hommikul Soome reisiaurik meid silmas ja päästis. Ülemusel jäi igavesti teadmata meie õnnelik-õnnetu öine “tädiranna” reis, kuid väeosast lahkumise eest saime kümme päeva kartserit.

Saarel oli sel ajal vana kirik, millest räägiti, et seal öösel vaimud ringi kolavat. Seda kinnitati päris tõsiselt, eriti vanemad madrused teadsid neist pajatada imelugusid. Nii tuli ühel ööl saare piirivalve kohuseid täitev noormadrus vahetusest ja teatas päris kohkund näoga, et kiriku juurest surnuaialt läbi tulles näinud tema kirikus tulesid ja kuulnud kellahäält. Kui ta läinud lähemale vaatama, kadunud tuled. Seest aga kostnud kellegi oigamine. Vaatama minnes olid kiriku uksed lahti, kuid inimese hingegi polnud sees. Muidugi kohkus mees koledasti.

Samasuguseid asju kuuldus ka kindluse vasakust soomustornist. Meestel tuli sagedasti vahipostil viibida nimetatud postil, mille pikad, pimedad maa-alused käigud juba päevalgi tundusid õudsetena. Nooremmadrused kaebasid sageli, et nad näinud seal nägemusi. Siis tulistas keegi noormadrus ägedalt ühel laupäeva öösel. Püssipaukudest ehmus terve meeskond ja joosti mereranna poole, et näha, mis lahti. Mees seletas, et keegi hüpanud soomustornist alla ja pannud tema poole jooksu. Hiljem pööranud kummitus ja kadunud merre.

Samuti rääkis keegi elektromontöör, et leidnud poonud madruse kuulikeldrist. Vaatama minnes ei leitud muidugi midagi. Samasuguseid nägemusi kinnitasid ka saare elanikud. Põhjuseks olla keegi ülespoonud vene preester, kes nüüd selle eest hingerahu ei leidvat.

Kuna nüüd sellest paljud aastad möödunud on, ei tea öelda, kas ka praegu kodukäijad üksikul Aegna saarel kolavad.”