Nüüd saab ka Vullikrunnile

Pakane külmetab jääd mööda merd, võimaldades sellest nädalast Aegnale matkajatel teha tutvust ka Aegna madalikul asuva Vullikrunniga. Tegemist on saare loodepoolseimast tipust, Kurikneemest alguse saava Aegna veealuse jätkuga, millelt kerkib kaks Aegna madaliku laidu  Sillikrunn ja Vullikrunn. Viimasel (kliki Maa-ameti kaardile), umbes 1,8 km saarest, asub ka puna-kollane tulepaak.

Nimetatud laide võib leida juba 1790. aasta Tallinna lahe kaardilt. Sama aasta 2.mail leidis laidudel oma kurva lõpu Rootsi sõjalaev Riksens Ständer. Tegemist oli toona Tallinna reidil aset leidnud Rootsi ja Vene merelaevastiku vahelise lahinguga.

Vanimad andmed Vullikrunni meremärgist pärinevad 1878. aastast. Järgnevalt, 1948. aasta kirjeldustest selgub, et siis seal asunud meremärk oli maapinnast 12,5 meetri kõrgusel paiknev raudkonstruktsioon. 1995. aastal paigaldati Veeteede ameti tellimusel Vullikrunnile  uus tulepaak, mis oli omataoline taasiseseisvunud Eestis. Hõõglambi laternaga varustatud tulepaagi uudsus seisnes selles, et põhikonstruktsioon oli seestpoolt ülesronitav toru, mis oli tunnuskilbi neljast nurgast  trossidega pingestatud. Talviti üle madaliku liikuva jää tõttu kinnitati trosside alumised otsad sama toru alumise osa külge.

2008. aasta suvel paigaldati tulepaagile Cybernetica AS poolt väljatöötatud ja valmistatud uudne, valge ja punase sektoriga valgusdiood-sektorlatern. See oli jällegi esimene omataoline Eestis valmistatud LED-tehnoloogial töötav tulepaak. Latern oli unikaalne selle poolest, et vaatamata lihtsale tehnilisele lahendusele oli kahe erinevat värvi valguse vaheline määramatuse nurk 10-15 nurgaminutit, ehk siis tegemist oli täppislaternaga. Latern purunes koos torni ülaosaga aga juba sama aasta 23. novembri tormis. 30.12.2008 toimetati helikopteri abil lagunenud tulepaak mandrile ning asendati uuega.

Aegna madalikuga seostub ka 08.12.1939-ni Tallinn-Helsingi vahet kurseerinud 370 kohaline aurik Aegna.  Auriku hõivas 22.061941 Nõukogude Balti laevastik ning saatuse irooniana sõitis 1944. aasta 23.novembril aurik siinsetele karidele ja uppus.

Kuigi suurema osa aastast on Sillikrunn ja Vullikrunn hallhüljeste päralt, kelledele pakuvad kevadest sügiseni seltsi arvukad kormoraanid ja kajakad, valitseb praegu seal vaikus. On aeg-ajalt ohutus kauguses mööduvad reisilaevad, neile silma tegev tulepaak ja madaliku piire reetvad uhked rüsijää kuhjatised (fotol).

Meri ei ole asfalt, mistõttu Vullikrunnile matkamise eel tutvuge ka jooksvate jääuudistega – http://www.aegna.ee/jaauudised/.