On mitu, mitu aastasada Vaid Aegna saare lõunarannal,
sest möödas, kui üks võõras mees kus meri tungib salmestikku,
kord maabus Aegnal. on jäänus muistsest vahimajast
Nii rahvas kõneleda teab, – kaks paari kive ridastikku.
mis jäljetult jäänd minevikku Vist oli lõkuskuu,
– nii ruttu rohtub muistne rada kui saabus saarele
ja Aeg on tumm me ees. see võõras mees, Cordelius Ancyras.
Need on 1929. aastal Julius Oengo sulest ilmunud poeem “Aegna” algusread. Poeemi ainetel lavastati Estonias 1935. aastal ooper “Armastus ja surm.” Ent mingem edasi.
…Too võõras tühja vahimajja asus, Mees istus päevi uksepiidal
mis külast eemal, üksinduses, või hulkus mööda neemesäärt,
kus ta`apool metsavaikus lasus käis kalastamas Kumbli taga
ja esivaateks merelaht või seiras horisondi äärt
ning Oolgrunn – võimas lainetõke, täis hajameelsust, ajus aga
kus kõrgele keeb valge vaht, kees mõte uus kui ääsi riidal
ja eemal hansalinna tornid kuum, kääriv, sulatina- pann
ning õhtutuled kauged, mornid – pääs tuli, jalus jäine vann.
kui udus nõialõke.
Lisaks mainitud tegevusele proovis Cordelius kätt ka luuletamises, mille ülestähendamised aga laiemat lugemist paraku ei kannatanud.
Nii möödus Aegnas nädalaid. ning nagu kägu kuugutades kukkuv
Kuid vaheldust tõi juhtumus: ta kadus kärmelt kuusetuka taha…
kord läänerannal kokku said Vist samal õhtul veel
kaks inimlast, Cordelius ta kohtas neidu Lemmikneeme teel.
ja saare lootsi tütar Heid Mees naeratades astus ligi;
– see väike nisupäine neid, Heid vaatas lapsesilmis pelglik hirm.
kes tuli viima rannalt paadipurje. Ent sigis tutvus viimaks kummatigi,
Ei kavatsusi häid, ei kurje lõi laineid mehe avameelne uljus,
olnd võõral neidu kõnetades: ning kadus võõrastus ja ujeduse kirm…
paar sõna tavalist – nii ilmast, maast Nad läksid valgmasse. Mees viskas kivi,
ja kogemata (nõnda hõlpsalt kukkuv) ja lustiliselt avasilmne vesi
üks kergemeelne meelituse laast. lõi üles suuri, väikseid mullikesi.
Neid aga vaikis. Pälkalt punetades Ning hämaruses hõljus kerge tuju
lõi häbelikult silmad maha nii herge nagu pettekuju.
Paraku varjutas tundeküllast suhet üks probleem. Oengo jätkab:
Heid, lootsi väike tütar nisupäine,
see saare lembe laanemeigas,
kes täna oli ülimeelik, reibas
kui mänglev tuul kesk vaaneid väinu,
Heid oli mõrsja juba aastat paar. Heid, väike habras, valge neid,
Suur tugev kalur Maar kes tallas kergemeelselt saare teid,
ta isaga lõi kokku käed; ei nurisenud isa tahte vastu.
nad vaikides jõid kortli viina, Kuid täna julges siiski sammu astu,
ja seoti kihlus karesõlmne; mis polnud kombelik ja sobiv talle;
“Siin, tütar, oma peigmeest näed, ta siirdus saare kombeist kaugemalle
sa tema kaasa alandlik ja edvistas nüüd võõra mehega.
niikaua, kui su elu pikk, Heid veel on laps:
kas toogu saatus õnne, piina!” kõik talle kuldne lelu,
– Nii saare komme igipõline: kõik rõõm ja mäng; võib olla kurvastelu
pead armastama, armasta! vaid reetlik mängukanni murd.
Ning naine (mehe omandus ja aare) Laps vallatust ja naeru ihkab
peab küllaldaseks sigitama saare, ning vaistuliselt kõike seda vihkab,
kust meri neelab igal aastal mehi kus kummitamas kaame elukurd.
just nagu muinasjutu sarvikloom…
Cordeliuse ja Heidi kohtumised muutusid igapäevasteks, kui siis ükskord:
… vahimajast vastu hommikut läks Heid, sel öösel naiseks saanud väike neid,
läks naeratades mööda metsaalust pääs uim ja uudne mõiste õnnest, valust.
Ent Maar, mida Maar tegi:
Kord pääle mihklipäeva külas joodi; Üks hirvhammas aga kargas ninna:
suur õlekann käis ringi meeste seas. “Eks täna õhtulgi su mõrsjaga ta hulla
Lõi humal valla keeled, julgus tuikas peas – Heid oleks võinud muidu siia tulla!”
ning elavamaks ergus paadund vaim. Maar kargas püsti, tormas õue,
Ei tea, kust naiste kõrvu uudis toodi, silm verest punetas ja käs tõmbles vihast;
et äkki mitmel keelel liikus laim: tal kuri kiivus kerkis põue,
– Näe, lotsi tütar Heid käib võõra majas… käis õudne värin läbi mehe kehast
– Ei tea, mis kihu teda sinna ajas… ja hammas kiristades vastu hammast lõi.
– Ja sagedasti koos nad kahekesi… See tunne Maari lootsi majja tõi,
– Neid keegi oli piilunud salakesi sääl süngelt küsis: “Kus on Heid?”
ja näinud sülelusi metsa all… Ning vastati: “Vist kõnnib külateid.
– Oi, küürie eleison, Jessu-tall ! Kas joodul neidudega polnud ta?”
On raisus kihlatu, on raisus Maari pruut ! Nüüd oli kerge tõde aimata.
Noor kalur kuulatas, ei uskund naiste suud. Ning mõõga seinalt haaras Maar
Kuid poiste hulgast kostis vihje sama – see oli raske rootsi rauast relv.
ning lisaks mõni märkus riivatu. Läks välja, kortsus kulmukaar
See pani Maari jahmatama, ning kiiva kistud mõttetelg,
ja nagu ankur hiivatu see ihkas kiivusele kurja tasu
ta mõte kõikus algul siia-sinna. – ei muidu hing saa asu…
Ja veri ei jäänud voolamata. Maar leidiski Heidi Cordeliusega koos. Järgnes äge taplus, milles Maar jäi alla:
Veel samal ööl jäi tühjaks vahimaja, ei tahtnud roima tasu kanda.
ning pages üle saare raja Ta öösel jõudis Viimsi randa:
see tundmatu ja võõras mees – lai avar ilm tal jälle ees.
Kui hea lugeja nüüd arvab, et Maari surmaga lugu lõppeski, siis alahindab ta siinkohal Oengo suletööd tublisti:
…Heid istus saare kohtupingil, mis jättis elu lüheldase –
ta ümber süüdistuste vöö; sel ruttu lõppes maine ring…
ei armu, halastust sel ringil Kolm päeva kestis vihm ja maru
– see sünge aja õudne öö. murdlaine viskles ranna eel.
Ta vastas küsimuse mõne Saar oli sünk ja rõõmuvõõras –
– ei kartust näos, ei saamatust. nii nagu saarerahva meel.
Siis algas süüdistusekõne, Siin rusus, rõhus õudne tõde:
mis loeti Pühast Raamatust, surm, elu – inimlaste mäng.
kus oli kirjutatud nõnda, Julm sisetunne röövib asu,
et hukkuma peab kihlatu, roim jäigalt nõuab roima tasu
kes magatanud võõrast mõnda,- ning võimatuks saab rahusäng…
ta surmas, elus hüljatu… Ja tormiöödel Aegna rannal
Ja sääl, kus oli vahitare, käis kummitamas viirastus:
vaid õhtul ümber ahervare noort neidu, lahti juuksepannal,
veel keerles, ringles kerge suits… sääl aina nähti merevoos
Karm otsus oli viidud läbi, või tõusmas metsast tuulehoos
et nõnda kustuks saare häbi: ning sõudmas mööda taevaalust
nii “patupesa” tuleriit – nii nähti saarel nägemust.
viis noore elu ära siit. See viimne nukker tunnistaja,
Suits hingitseb, ja tulease nõrk elutule hääbuv kaja…
veel hõõgub kuumust nagu hing,
Viimased vastakad poeemi read pühendab Oengo Cordeliusele:
Mees võõras väiksest vahimajast – kui möödub juhuslikult
kes seda teab, mis temast sai. veetlev silmapaar;
Ilm võimaluste varaaidaks, siis mehe meeltes mängleb vikerkaar
ilm seiklusile suur ja lai. kui kobrutav ja kerge õlu;
Võib-olla mõnel helgel pilgul Ta teab: ei eales nähtut enam näe,
ehk meele tuli Aegna saar; kuid hetkeline julge võlu
mees naeratas siis seda kuldset naeru, on hingele nii hää,
mis naerab rändur, sõdur võõral maal, nii ütlemata hää…
või naerab sõudja, hoides paigal aeru,
Tegemist on poeemi lühendatud versiooniga. 1930-ndatel Aegna algkoolis õppinud Eve Mandri mälestuste põhjal olevat tegu tõestisündinud looga. Kuidas aga on Aegnal lood Heidi kummitusega, see jäägu juba igaühe enda avastada.
Hugo Udusaar