Julius Oengo poeem Aegna

On mitu, mitu aastasada                                               Vaid Aegna saare lõunarannal,

sest möödas, kui üks võõras mees                               kus meri tungib salmestikku,

kord maabus Aegnal.                                                    on jäänus muistsest vahimajast

Nii rahvas kõneleda teab,                                             – kaks paari kive ridastikku.

mis jäljetult jäänd minevikku                                         Vist oli lõkuskuu,

– nii ruttu rohtub muistne rada                                      kui saabus saarele

ja Aeg on tumm me ees.                                               see võõras mees, Cordelius Ancyras.

Need on 1929. aastal Julius Oengo sulest ilmunud poeem “Aegna” algusread. Poeemi ainetel lavastati Estonias 1935. aastal ooper “Armastus ja surm.” Ent mingem edasi.

…Too võõras tühja vahimajja asus,                             Mees istus päevi uksepiidal

mis külast eemal, üksinduses,                                      või hulkus mööda neemesäärt,

kus ta`apool metsavaikus lasus                                    käis kalastamas Kumbli taga

ja esivaateks merelaht                                                 või seiras horisondi äärt

ning Oolgrunn – võimas lainetõke,                               täis hajameelsust, ajus aga

kus kõrgele keeb valge vaht,                                       kees mõte uus kui ääsi riidal

ja eemal hansalinna tornid                                           kuum, kääriv, sulatina- pann

ning õhtutuled kauged, mornid                                   – pääs tuli, jalus jäine vann.

kui udus nõialõke.

Lisaks mainitud tegevusele proovis Cordelius kätt ka luuletamises, mille ülestähendamised aga laiemat lugemist paraku ei kannatanud.

Nii möödus Aegnas nädalaid.                                       ning nagu kägu kuugutades kukkuv

Kuid vaheldust tõi juhtumus:                                         ta kadus kärmelt kuusetuka taha…

kord läänerannal kokku said                                         Vist samal õhtul veel

kaks inimlast, Cordelius                                                 ta kohtas neidu Lemmikneeme teel.

ja saare lootsi tütar Heid                                                Mees naeratades astus ligi;

– see väike nisupäine neid,                                            Heid vaatas lapsesilmis pelglik hirm.

kes tuli viima rannalt paadipurje.                                    Ent sigis tutvus viimaks kummatigi,

Ei kavatsusi häid, ei kurje                                               lõi laineid mehe avameelne uljus,

olnd võõral neidu kõnetades:                                         ning kadus võõrastus ja ujeduse kirm…

paar sõna tavalist – nii ilmast, maast                              Nad läksid valgmasse. Mees viskas kivi,

ja kogemata (nõnda hõlpsalt kukkuv)                             ja lustiliselt avasilmne vesi

üks kergemeelne meelituse laast.                                   lõi üles suuri, väikseid mullikesi.

Neid aga vaikis. Pälkalt punetades                                  Ning hämaruses hõljus kerge tuju

lõi häbelikult silmad maha                                                nii herge nagu pettekuju.

IMG_00023

Paraku varjutas tundeküllast suhet üks probleem. Oengo jätkab:

Heid, lootsi väike tütar nisupäine,

see saare lembe laanemeigas,

kes täna oli ülimeelik, reibas

kui mänglev tuul kesk vaaneid väinu,

Heid oli mõrsja juba aastat paar.                                      Heid, väike habras, valge neid,

Suur tugev kalur Maar                                                      kes tallas kergemeelselt saare teid,

ta isaga lõi kokku käed;                                                    ei nurisenud isa tahte vastu.

nad vaikides jõid kortli viina,                                             Kuid täna julges siiski sammu astu,

ja seoti kihlus karesõlmne;                                                mis polnud kombelik ja sobiv talle;

“Siin, tütar, oma peigmeest näed,                                     ta siirdus saare kombeist kaugemalle

sa tema kaasa alandlik                                                      ja edvistas nüüd võõra mehega.

niikaua, kui su elu pikk,                                                     Heid veel on laps:

kas toogu saatus õnne, piina!”                                         kõik talle kuldne lelu,

– Nii saare komme igipõline:                                              kõik rõõm ja mäng; võib olla kurvastelu

pead armastama, armasta!                                               vaid reetlik mängukanni murd.

Ning naine (mehe omandus ja aare)                                 Laps vallatust ja naeru ihkab

peab küllaldaseks sigitama saare,                                    ning vaistuliselt kõike seda vihkab,

kust meri neelab igal aastal mehi                                      kus kummitamas kaame elukurd.

just nagu muinasjutu sarvikloom… 

Cordeliuse ja Heidi kohtumised muutusid igapäevasteks, kui siis ükskord:

… vahimajast vastu hommikut läks Heid,                           sel öösel naiseks saanud väike neid,

läks naeratades mööda metsaalust                                   pääs uim ja uudne mõiste õnnest, valust.

Ent Maar, mida Maar tegi:

Kord pääle mihklipäeva külas joodi;                                 Üks hirvhammas aga kargas ninna:

suur õlekann käis ringi meeste seas.                               “Eks täna õhtulgi su mõrsjaga ta hulla

Lõi humal valla keeled, julgus tuikas peas                       – Heid oleks võinud muidu siia tulla!”

ning elavamaks ergus paadund vaim.                              Maar kargas püsti, tormas õue,

Ei tea, kust naiste kõrvu uudis toodi,                                silm verest punetas ja käs tõmbles vihast;

et äkki mitmel keelel liikus laim:                                         tal kuri kiivus kerkis põue,

– Näe, lotsi tütar Heid käib võõra majas…                         käis õudne värin läbi mehe kehast

– Ei tea, mis kihu teda sinna ajas…                                   ja hammas kiristades vastu hammast lõi.

– Ja sagedasti koos nad kahekesi…                                  See tunne Maari lootsi majja tõi,

– Neid keegi oli piilunud salakesi                                       sääl süngelt küsis: “Kus on Heid?”

ja näinud sülelusi metsa all…                                            Ning vastati: “Vist kõnnib külateid.

– Oi, küürie eleison, Jessu-tall !                                         Kas joodul neidudega polnud ta?”

On raisus kihlatu, on raisus Maari pruut !                          Nüüd oli kerge tõde aimata.

Noor kalur kuulatas, ei uskund naiste suud.                      Ning mõõga seinalt haaras Maar

Kuid poiste hulgast kostis vihje sama                                – see oli raske rootsi rauast relv.

ning lisaks mõni märkus riivatu.                                         Läks välja, kortsus kulmukaar

See pani Maari jahmatama,                                               ning kiiva kistud mõttetelg,

ja nagu ankur hiivatu                                                         see ihkas kiivusele kurja tasu

ta mõte kõikus algul siia-sinna.                                         – ei muidu hing saa asu…

Ja veri ei jäänud voolamata. Maar leidiski Heidi Cordeliusega koos. Järgnes äge taplus, milles Maar jäi alla:

Veel samal ööl jäi tühjaks vahimaja,                                   ei tahtnud roima tasu kanda.

ning pages üle saare raja                                                  Ta öösel jõudis Viimsi randa:

see tundmatu ja võõras mees –                                          lai avar ilm tal jälle ees.

Kui hea lugeja nüüd arvab, et Maari surmaga lugu lõppeski, siis alahindab ta siinkohal Oengo suletööd tublisti:

…Heid istus saare kohtupingil,                                          mis jättis elu lüheldase –

ta ümber süüdistuste vöö;                                                 sel ruttu lõppes maine ring…

ei armu, halastust sel ringil                                                Kolm päeva kestis vihm ja maru

– see sünge aja õudne öö.                                                 murdlaine viskles ranna eel.

Ta vastas küsimuse mõne                                                 Saar oli sünk ja rõõmuvõõras –

– ei kartust näos, ei saamatust.                                          nii nagu saarerahva meel.

Siis algas süüdistusekõne,                                                 Siin rusus, rõhus õudne tõde:

mis loeti Pühast Raamatust,                                               surm, elu – inimlaste mäng.

kus oli kirjutatud nõnda,                                                     Julm sisetunne röövib asu,

et hukkuma peab kihlatu,                                                   roim jäigalt nõuab roima tasu

kes magatanud võõrast mõnda,-                                        ning võimatuks saab rahusäng…

ta surmas, elus hüljatu…                                                    Ja tormiöödel Aegna rannal

Ja sääl, kus oli vahitare,                                                     käis kummitamas viirastus:

vaid õhtul ümber ahervare                                                 noort neidu, lahti juuksepannal,

veel keerles, ringles kerge suits…                                      sääl aina nähti merevoos

Karm otsus oli viidud läbi,                                                   või tõusmas metsast tuulehoos

et nõnda kustuks saare häbi:                                              ning sõudmas mööda taevaalust

nii “patupesa” tuleriit                                                            – nii nähti saarel nägemust.

viis noore elu ära siit.                                                          See viimne nukker tunnistaja,

Suits hingitseb, ja tulease                                                   nõrk elutule hääbuv kaja…

veel hõõgub kuumust nagu hing,

Viimased vastakad poeemi read pühendab Oengo Cordeliusele:

Mees võõras väiksest vahimajast –                                     kui möödub juhuslikult

kes seda teab, mis temast sai.                                            veetlev silmapaar;

Ilm võimaluste varaaidaks,                                                  siis mehe meeltes mängleb vikerkaar

ilm seiklusile suur ja lai.                                                      kui kobrutav ja kerge õlu;

Võib-olla mõnel helgel pilgul                                               Ta teab: ei eales nähtut enam näe,

ehk meele tuli Aegna saar;                                                 kuid hetkeline julge võlu

mees naeratas siis seda kuldset naeru,                             on hingele nii hää,

mis naerab rändur, sõdur võõral maal,                               nii ütlemata hää…

või naerab sõudja, hoides paigal aeru,

Tegemist on poeemi lühendatud versiooniga. 1930-ndatel Aegna algkoolis õppinud Eve Mandri mälestuste põhjal olevat tegu tõestisündinud looga. Kuidas aga on Aegnal lood Heidi kummitusega, see jäägu juba igaühe enda avastada.

Hugo Udusaar