Saagem tuttavaks – pasknäär

Pasknäär, pasknärakas, paskraat, aga ka metsnäär, pajuharakas on umbes haki suurune lind. Teda on kerge ära tunda üla- ja alapoole roosakashalli üldvärvuse ja musta servaga eretaevasinise laigu (küüduse) järgi tiivanukil (pildil). Kui lind on erutatud, siis võib tema peas märgata ka tutti.

Pasknäär elutseb okas-, sega- ja lehtmetsades, eelistades neid, kus leidub tihedat alusmetsa. Pasknäär on Eestis paiga-, hulgu- ning rändlind ja läbirändaja. Viimased paar aastat on ta kevadeti ja sügiseti ka Aegnat külastanud. Käesolevast talvest on teadaolevalt kaks linnupaari siia ka pidama jäänud. Kas tegu on eluks sobilike tingimuste, püsielanike kompostihunniku, etteantava linnutoiduga või nende koosmõjuga, jäägu lugeja otsustada.

Pasknäär on levinud üle kogu Eesti. Aastas on meil umbes 30-50 000 pesitsuspaari. Pesa ehitavad nad kõige sagedamini kuusele, kuni 10 m kõrgusele raskesti märgatavasse kohta. Kurnas on 5 – 7 muna. Haudevältus on umbes 16-17 päeva. Hauvad ja edaspidi toidavad mõlemad vanalinnud. Pojad lahkuvad peast kolmenädalastena. Suguküpsuse saavutavad järgmisel kevadel. Keskmine pasknääri eluiga on 1,2-1,6 aastat.

Pasknääri toit on nii loomne kui ka taimne. Suvepoolaastal on ülekaalus putukad, ussid, linnumunad ja -pojad. Nagu juba mainitud, ei ütle ta ka solgi-kompostiaukudest ära. Suve teisel poolel tarvitab rohkem taimset toitu – marjad, seemned, tammetõrud. Tõrude olemasolul teeb neist ka talvevarusid, mis on mõnikord üsna suured. Mõnes panipaigas võib neid olla kuni 4 kg. Nii peetaksegi pasknääri kahjurputukate hävitamise ja tammetõrude levitamise tõttu, sõltumata vähese pesade rüüstamisega tekitatavale kahjule, metsamajandusele kasulikuks linnuks.

Pasknäär on väga inimkartlik lind, mistõttu pildistamiseks tuleb teda üldjuhul märkamatult varitseda. Linnu häälitsus on vali kriiskav või kärisev “krääk”, meisterlikult jäljendab ka teisi linde, nt tema “viää” on Aegnal pesitsevast hiireviu häälitsusest sageli eristamatu.