Saagem tuttavaks – suurim ja väikseim

Eesti linnistiku nimistus on 375 linnuliiki, millest pidevalt pesitsevaid liike on ligikaudu 210. Ka Aegna maastikukaitsealal võib kohata rohkesti erinevaid linde, sealhulgas kahte alalist liiki, mis eristuvad kõige enam oma suuruse poolest.

Läinud sajandi lõpus Aegna läänekaldale, Kurikneeme sihtkaitsevööndisse elama asunud merikotkapaar on Eesti kõige suurem röövlind. Tema tiibade siruulatus küündib kuni 2,5 meetrini, keha üldpikkus on 77 cm. Isaslinnu kehamass on ligikaudu neli, emalinnul 5 kilogrammi. Merikotka põhivärvuseks on pruun, keha ülemine osa, selg on pisut tumedam keha alaosa ja “pükste” värvusest. Merikotkal on tõeliselt hirmuäratav kollane nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise saakloomaga. Linnu tunneb kõige paremini ära tema heleda saba järgi, mille kotkas lennates lehvikjalt laiali sirutab. Pesa ehitab suurtest roigastest männi otsa. Pesapaigad on põlised. Vahepeal oli merikotkas Eestis väljasuremisohus. Sajandivahetusel oli Eestis neid umbes 30 haudepaari, 70ndatel vaid 9-10. Praegu arvatakse neid olevat ligi 40 paari. Merikotkas kuulub looduskaitsealuste liikide I kategooriasse.

Nii Aegna saare, kui ka Euroopa kõige väiksemaks laululinnuks on pisikene pöialpoiss. Käblik, kuldpea, idi, nõgeselinnu kehapikkus on 9-10 cm, tiiva pikkus 5-6,5 cm ning kehamassiks kõigest 5-6,5 grammi.

Linnu lagipeal on kitsa äärisega kuldkollane triip, tiibadel on kaks valget vööti ja selg on rohekas. Nii nagu pöialpoiss on pisitilluke, on ka ta hääl ülipeenike, kuuldav ainult vilunud kõrvale. Pöialpoiss on Aegna kirdeosas tavaline nii suvel kui ka talvel. Pesa ehitab ta tavaliselt 4-17 m kõrgusel kuusele ja kinnitab selle allarippuva oksa tipuosas oksaharude vahele.

Pöialpoiss on päevase eluviisiga, toitub putukatest, talvel okaspuude seemnetest, piirab okas- ja segametsades taimtoiduliste ja röövtoiduliste putukate levikut.