Saladuslik lohukivi

Aegna maastikukaitseala mitmekesine loodusmaastik peidab endas mitmeid huvipakkuvaid vaatamisväärsusi. Üheks selliseks on siinsed rändrahnud. Aegnal asub 24 kaitsealust rändrahnu, millest 23 on saare idaosas Lemmik(u)neeme kaelal, vaid 140 x 170 m suurusel maaalal, moodustades nõnda Eesti kõige suurema tiheasetusega kivikülvi.

Aegna kaitsealustest rändrahnudest suurim on juba 1939. aastal kaitse alla võetud 3,8 meetri kõrgune ja 34,1 meetrise ümbermõõduga Sihi- ehk Tulekivi. Kuigi see jääb alla Kunda lähedal Letipea neeme tipus asuvale Eesti suurimale, 7,6 meetri kõrgusele ja 49,6 meetrise ümbermõõduga Ehalkivile, asub viimane erinevalt Aegna suurimast kivist täisulatuses maapinnal, millest rändrahnude mõõtude puhul ka lähtutakse.

Samas võib aegnalaste lohutuseks öelda, et kuna jutt on kividest, siis suurusest olulisem on kividesse läbi aastatuhandete justkui kõvakettale salvestatud lood, mida piirkondlikku eripära tundjal mõnelgi korral lahti muukida õnnestub

Õnneks on Aegnal mitmeid rändrahne, millel oma värvikas (aja)lugu. Olgu selleks või eelmainitud Sihi- ehk Tulekivi, mille Sihi Suurkivi nimetus tuleneb saare kunagisest pikimast metsasihist – Külasihist, mis on andnud nime ka Sihiotsaalusele Lemmikul ning endisele Sihi perele. Tulekivi nimetus aga tugineb legendil, et kogukal rabakivirahnul tehtud varem jaanituld.

Aegna kultuse- ehk lohukivi

Aegna kultuse- ehk lohukivi

Sootuks huvitavam lugu on Aegna kivikülvis oleva ning väikesaarte puhul harvaesineva kultuse- ehk lohukiviga.  Tegemist on suure hallikas-roosaka värvusega raudkiviga, mille pikkus on 8,3, laius 7 ja kõrgus 3,2 meetrit. Lohukivi leidis 1960. aastatel kodu-uurija Oskar Raudmets. 1973. aastal võeti kivi riikliku kaitse alla. 1991. aastal tehtud kirjelduse järgi olevat kivi loodepoolsel tipul viis 0,5-1 cm sügavust lohku. Praegugi võib kivi loodepoolses tipus neid leida, milledest selgemalt eristatav on siiski üks, veidi ovaalne, 5,5-6 cm läbimõõduga, 0,9 cm sügavune lohk. Kui veel 1960. aastatel dateeriti lohukivid nooremasse rauaaega (9.-13.sajand), siis Aegna kultusekivi mälestiste registrist leiab juba märksa varasema dateeringu.

Toomas Tamla

Toomas Tamla

Täiendava selguse saamiseks pöördus Aegna portaal tänavu Aegna kultusekivi inspekteerinud Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti arheoloogi Toomas Tamla poole:

“Andres Tvauri põhjaliku uurimise andmetel oli 1997. aastaks Eestis teada umbes 1750 lohukivi, kuid tõenäoliselt on see arv nüüdseks suurenenud. Kõige rohkem on selliseid kive Põhja-Eestis Harju- ja Virumaal, aga neid leidub ka Kesk- ja Lääne-Eestis ning Saaremaal. Üldiselt väheneb lohukivide arv põhjast lõuna suunas. Nii leidub Lõuna-Eestis selliseid kive hoopis vähe ja ka Lätist on neid teada alla kümne. Soomes ja Karjalas ületab lohukivide hulk aga 350 piiri. Lohukivid pole siiski mingi Läänemere idarannikule ainuomane nähtus. Väikesi lohke leidub kivi- ja kaljupindadel kogu Põhja-Euroopas, Briti saartel, Vahemeremaades ning isegi Aasias, Ameerikas ja Austraalias.

Üldiselt on uurijad läbi aegade olnud üksmeelel, et lohkude tegemise komme levis Läänemere idarannikule Skandinaaviast, kus selliseid lohke on tehtud kaljupindadele juba neoliitikumis, aga iseäranis pronksiajal. Kuni 1970. aastateni dateeriti Eesti lohukivid sarnaselt muude ohvri- või tohtrikividega viikingaega või päris muinasaja lõppu. Alles 1972. aastal eristas arheoloog Vello Lõugas oma Eesti Looduses ilmunud artiklis lohukivid (temal väikeselohulised kultusekivid) omaette muistiseliigiks ja dateeris need I aastatuhandesse eKr. Selline dateering on suurtes joontes jäänud püsima tänaseni, kuid arvestades Skandinaavia dateeringuid ei ole välistatud osa meie lohukivide kuulumine ka mõnevõrra varasemasse aega. Aegna lohukivi puhul on nii varajane dateering siiski kahtlane. Kuigi saare kõrgeimad osad (kõrgeim tipp umbes 12,5 m üle merepinna) hakkasid merest kerkima juba umbes 4500 aastat tagasi, paikneb meid huvitav kivi absoluutkõrgusel 5 m. Andres Tvauri on oletanud, et Eestis võidi lohkude tegemist harrastada veel ka nn vanemal rooma rauaajal (kuni umbes aastani 200 pKr). Võimalik, et ka Aegna lohukivi austamine langeb just sellesse aega.

Niisama raske on vastata küsimusele, miks valiti lohu tegemiseks just see kivi, mis umbes 2000 aasta eest võis paikneda vaid mõnekümne meetri kaugusel mererannast. Lohkude tähenduse üle on palju arutletud: neid on peetud ohvrikivideks, sepasellide proovitööks, astronoomilisteks ennustusvahenditeks, piirimärkideks jms. Lohkude arv kividel varieerub ja võib ulatuda ühest kuni sajani (viimaseid esineb siiski harva). Kõige rohkem on lohke loendatud Assaku Nõiakivil (405). Lohkude läbimõõt võib ulatuda 3-10 cm-ni, sügavus 0,5-5 cm-ni. Mõnikord võib lohust lähtuda kivisse raiutud soon või on nad omavahel soonega ühendatud. Tavaliselt paiknevad lohud kivi pealispinnal, kuid leidub ka kive, kus lohud on tehtud kivi püstisele küljele või isegi selle väljaulatuva nuki alla. Seega ei ole neid ilmselt kasutatud mingi ohvrianni aetamiseks. Skandinaavias on selliseid lohke seostatud viljakusemaagiaga. Ka Eesti lohukivid koonduvad peamiselt varaseks maaviljeluseks kõige sobivamatesse piirkondadesse, kuid lohkude tegemine ei pruukinud alati ja igal pool olla seotud kitsalt maaharimisega. Näiteks Austraalias, mis on Eestist kaugeim koht, kus siinkirjutaja selliseid lohke on näinud ja kus maaviljelust enne eurooplaste tulekut ei harrastatud, andis üks põlisrahva hõimujuht keset kõrbelist tasandikku kõrguva kalju pinnale tehtud süvendite kohta järgmised selgitused: lohud ja neist lähtuvad sooned tähistavad kaevamiskeppi ja sellega tehtud auke söödavate juurte hankimiseks, auke ja kraave vee kogumiseks või mehe ja naise suguelundit viljastamisakti sooritamisel. Austraalia kõrbeliste piirkondade suhteliselt karmides loodusoludes on need kõik ühe kogukonna säilimiseks kahtlemata vajalikud.”

Soovitavat lugemist:

Richard Viidalepp. Iseloomustavat Eesti ohvrikividest. Tartu, 1940.

Vello Lõugas. Väikeste lohkudega kultusekivid. Eesti Loodus, 1972, nr 12, lk 729-732.

Andres Tvauri. Eesti lohukivid. Tartu Ülikooli Arheoloogia kabineti toimetised, 9. Tartu 1997.

Valter Lang. Eesti lohukivid uues valguses. Eesti Arheoloogia Ajakiri, 1997, nr 1.

Valter Lang. Baltimaade pronksi ja rauaaeg. Tartu 2007, lk 67-69.

Andres Tvauri. Millest kõnelevad ohvri- ja lohukivid. Eesti Loodus, 2007, nr 10, lk 6-13.