Tulnukad ja muidu haruldased

Tuure koguv seeneaeg ja siin-seal avaldatavad isuäratavad seenesaagi pildid ei jäta vast kedagi külmaks, vähemalt söögiseened mitte. Iseasi on paljude söögiks kõlbmatute, ent haruldaste seentega. Need panevad vaid üksikutel, peamiselt ehk mükoloogidel süljenäärmed tööle. 

Nõnda pakub ka seentevallas Aegna kaitseala jätkuvalt avastamisrõõmu. Varasemalt oli Eesti mastaabis valge sirmiku (Leucoagaricus nympharum) kasvukohad fikseeritud Hiiumaal, Ruhnus ja Saaremaal. Saaremaal, Triigis hävis paraku see asuala läinud aastal tehtud lageraie tagajärjel, kus oma osa looduse infosüsteemi puudulikkusel. Nüüdsest on siis valge sirmik (fotol) ka Aegnal ära fikseeritud.

Kaitsealune valge sirmik on kasvukoha suhtes küllaltki pretensioonikas ja eelistab vana ürgmetsa.

Teine haruldus, mille otsa käesoleval nädalal loodushuvilised Aegnal komistasid, on peniseen (Mutinus ravenelii). Tegemist on Põhja-Ameerikast pärit tulnukaga, mis jõudis Euroopasse 1942, Riiga 1980, Eestisse 1984. Esimene leid Eestis on kirjas Hiiumaalt.

Kuigi on tegemist tulnukliigiga, ei peeta seda sugugi ohtlikuks ega kahjulikuks. 2008. aastal välja antud Eesti punasesse raamatusse on liik kantud kui ohulähedane.

Raveneli peniseene viljakehad (fotol) on kõigest mõnesentimeetrise läbimõõduga ning kuni kümmekond sentimeetrit pikad. Seene viljakeha on karmiipunase värvusega. Senini oli Eestis teada vaid kuus peniseene leiukohta, neist pooled Lahemaa rahvuspargis.